MIS ON PARANDUSÕPE?

Parandusõpe on üheks lüliks haridusprogrammi KOOL KÕIGILE põhimõtte – igal lapsel peab olema õigus ja võimalus saada oma vaimsele potentsiaalile vastavat arendamist ja õpetust – elluviimisel. See on toetav õpetus riikliku põhikooli ja gümnaasiumi õppekava alusel õppivatele 1.-9.klassi õpilastele,

* kellel esineb spetsiifilisi õpivilumuste, nägemis-, kuulmis-, motoorikahälbeid
* kellele esmane tugiõpetus (so klassi- ja aineõpetajate nõustamine ja tunniväline abi) pole olnud efektiivne
* kes vajavad kohandumiseks ja õpioskuste kujundamiseks toetavat õppekorraldust

Parandusõppe rühma piirnorm on kuni kuus last, kuid vajadusel toimub töö ka individuaalselt. Parandusõppe tundide arv rühma kohta on I kooliastmes kuni neli nädalatundi, II kooliastmes vähemalt kolm nädalatundi ja III kooliastmes mitte vähem kui kaks tundi nädalas.

Parandusõppe vajaduse väljaselgitamine algab õpilase vaatluskaardi sisseseadmisega, mille algatab klassijuhataja. Vaatluskaardi täitmine on meeskonnatöö, kus osalevad kõik õpilasega kokkupuutuvad isikud ning vajadusel ka muud spetsialistid. Vaatluskaardi täitmine eeldab eelnevat õpilase jälgimist tunnis ja info kogumist tema tegevusest ja suhetest väljaspool tunde. Kogutud andmestiku põhjal tehakse otsus, millist õppekorralduslikku vormi õpilasele rakendada.

Erivajadustega lastega töötamise süsteem on kolmetasandiline:

1. tasand on kõiki õpilasi hõlmav arengu/õppimise jälgimine ja toetamine õpetaja poolt.

2. tasand – hariduslike erivajaduste (sh andekuse) väljaselgitamine ja õpiabi koolis. Sel tasandil määrataksegi õpilane pärast koolisiseste uuringute kokkuvõtet parandusõppele kooli õppenõukogu otsusega lapsevanema nõusoleku alusel.

3.tasand – arenguliste ja hariduslike erivajadustega lapsi hõlmavad tegevused väljaspool haridusasutust toimunud täiendavate uuringute järel. Nende uuringute põhjal määrab maakonna nõustamiskomisjon õpilasele võimetekohase õppekava ja/või vajalikud arendamis- ning õppimistingimused.


Parandusõpe on üks toetava õpetuse võimalus, kus tegeldakse õpilase kognitiivsete protsesside arendamisega. Kognitiivsed ehk psüühilised protsessid on mälu, tähelepanu, taju ja mõtlemine. Näiteks selleks, et lapsel areneks lugemisoskus on vaja hästi arenenud nägemistaju, kuulmistaju, rütmitaju, ruumitaju, mälu, kinesteetilist taju ning neile lisaks veel häälikanalüüsioskust, oskust hoida rida, liikuda sujuvalt ühelt realt teisele, tajuda sõnaväldet, kontrollida oma hääle tugevust. Oskus õppida ehk õpioskus on oskus kuulata ja olla asja sees.

Parandusõppe eesmärgiks on õpilaste hariduslikest erivajadustest lähtuvalt toetada õpilaste arengut ja aidata kaasa õpioskuse kujundamisele ning põhihariduse õppekava omandamisele.

Parandusõpe on eriti vajalik neile õpilastele, kellel on raske

* keskenduda;
* meelde jätta ja meenutada;
* leida ja luua seoseid õpitu vahel;
* mõista tööjuhendeid ja neid täita;
* tegutseda kiiresti ja täpselt;
* lülituda ümber ühelt tegevuselt teisele;
* mõista teksti;
* mõista teiste tundeid ja tegutsemise motiive;
* luua mõtestatud teksti, jutustada teistele arusaadavalt;
* organiseerida oma vaimset tegevust (orienteeruda ülesandes, järjestada osatoiminguid, teostada enesekontrolli, hinnata tehtut);
* lahendada erinevaid mõtlemis- ja loovülesandeid.

Mida paremini on arenenud lapse peenmotoorika, seda paremini areneb ka lapse kõne, sest peenmotoorika arendamise kaudu stimuleeritakse aju kõnekeskust. Käelise tegevusega on seotud kogu lapse intellektuaalne areng. Järelikult tegeleb õpetaja parandusõppetunnis nii peen- kui ka üldmotoorika arendamisega st mängime sõrme- ja käeosavust arendavaid mänge, teeme tasakaalu- ja rütmiharjutusi, arendame silma ja käe koostööd mustripiltide ja puslede abil jne. Käemängud õpetavad kuulama ja mõistma kõne sisu ning tõstavad kõneaktiivsust, arendavad jäljendamisoskust, ühelt tegevuselt teisele ümberlülituvust, koordinatsiooni. Laps õpib tähelepanu koondama ja jaotama. Kui ta sooritab harjutusi, saates neid lühikeste värsiridadega, muutub tema kõne selgemaks ja rütmilisemaks. Areneb mälu, ettekujutusvõime ja fantaasia. Sõrmed muutuvad harjutamise tulemusel tugevamaks, liikuvamaks ja paindlikumaks, see aga kergendab kirjutama õppimist.

Kui õpilasel on keskendumisraskused, tal on raske kiirelt ja täpselt tegutseda ning ühelt tegevuselt teisele ümber lülituda, võib tal tekkida raskusi ülesande sooritamisega etteantud aja piires. Järelikult vajab arendamist tema psühhomotoorika. Lapse motoorika arendamine on kõige olulisemas seoses lapse mõtlemise arendamisega, tema arengu intellektuaalse küljega. See on ka üks osa välismaailma tunnetamisest.

Oma keha liigutuste teadvustamine aitab omandada õigeid kirjatehnilisi võtteid, orienteeruda paberil (kirjutada joone vahele, ruudu sisse), järelikult on vaja arendada ka koordinatsiooni erinevate harjutuste abil.

Mida kiiremini ja täpsemini suudab laps tajuda erinevaid olukordi, esemeid, sõnu, hulki jms, seda paremini tuleb ta toime erinevates ja uutes olukordades, ülesannetes, tekstides jne. Näiteks võib üheks lugemisraskuse põhjuseks olla see, et laps ei suuda eristada erinevaid tähekujusid. Nägemistaju normaalne areng loob omakorda eeldused lapse mõtlemise arenguks. Kuulmistaju on kõne, mõtlemise ja õigekirja aluseks. Tajukogemused rikastavad kujutlusvõimet, areneb sõnavara ning analüüsi- ja sünteesivõime. Parandusõppe tunnis arendatakse nii nägemis-, kuulmis- kui ka kompimistaju.

Kui õpilane ei suuda tunnis tähele panna, so eristada muust kõnest õpetaja töökorraldusi, võib ülesanne jääda täitmata või võtab selle juurde asumine ja täitmine klassikaaslastega võrreldes rohkem aega. Tähelepanu aitabki kaasa näiteks üleklassiliste töökorralduste mõistmisele ja täitmisele ning iseseisvate õpiülesannete lahendamisele.

Kui lapse pikaajaline mälu ei ole hea, siis ei suuda ta uusi teadmisi omandades luua seoseid varemõpitu või –kogetuga, mõistmine võib jääda puudulikuks ja uus teadmine ei kinnistu. Meeldejätmise eri võtete omandamine ning oskus uut infot varemõpituga seostada aitab lapsel erinevates ainetundides materjali teadlikumalt meelde jätta ja täpsemalt meenutada. Parandusõppe tunnis arendatakse kuulmis- ja nägemistähelepanu ning mälu eri liike (operatiivmälu, lühi- ja pikaajaline mälu).

Kui õpilane ei suuda näiteks tekstülesandes lahendamiseks olulist infot ebaolulisest eristada, ei teki tal tekstülesandes kirjeldatud olukorrast terviklikku ettekujutust ja ta ei suuda leida sobivat lahenduskäiku. Mõtlemist arendataksegi selleks, et laps omandaks oskuse õpitut analüüsida, sünteesida, rakendada; teha õigeid järeldusi, otsuseid ning anda adekvaatseid hinnanguid.

Loovuse arendamine aitab kaasa ümbritsevate inimeste tunnete mõistmisele, kaaslastest arusaamisele, olukordade adekvaatsele tõlgendamisele ja muutustega kohanemisele.

Mida suurem on lapse sõnavara, mida täpsem on sõnade tähenduse tundmine, mida paremini on arenenud keelekasutus, seda paremini mõistab laps teksti ja suudab end väljendada, seepärast kuulub parandusõppe tundi sõnavara ja lause laiendamine erinevate harjutuste abil. Tekstis orienteerumise ja sisu mõistmise oskus on vajalik, et laps suudaks iseseisvalt võõrast teksti lugedes selle sisust aru saada (saab aru sõnadest, lausetest; loob tekstist kujutluspildi; oskab leida, mida teadis varem ja mis on uus info jne). Kõne on aluseks abstraktsele mõtlemisele.

Mida paremini valdab laps jutustamise erinevaid tehnilisi võtteid, seda kergem on tal erinevates õppeainetes end väljendada. Parandusõppe tunnis arendatakse teksti mõistmise- ja jutustamise oskust. Kaaslaste ja õpetajatega suhtlemine on koolipäeva lahutamatu osa. Suhtlemiseks on vajalik hea suhtlemisoskus, tolerantsus ja empaatiavõime. Järelikult vajab arendamist ka see. Adekvaatse enesekontrollioskuse ja enesehindamise arendamine aitab kaasa õppeülesannete edukale täitmisele.

Lõpetuseks ei saa nimetamata jätta töö mõju lapse arengule. Seda ei ole võimalik asendada ühegi muu tegevusega. Kahjuks ei ole parandusõppe tunnis võimalik otseselt füüsilise tööga tegeleda. Väga oluline on mõtestatud (raskest, tõsisest) tööst saadav rahulolu (ka väsimus). Tööd tehes hakkab laps nägema mitmesuguste protsesside terviklikkust (oma alguse ja lõpuga). Tööd mõtestatult tehes väärtustatakse ka teiste inimeste tööd (loodut) meie ümber. Tööga luuakse väärtusi, kujunevad väärtushinnangud. Ta hakkab väärtustama töö tulemust ennast, aega, ilu, erinevaid materjale jne. Muidugi on töö tegemise juures tähtis ka käeline tegevus, käte-jalgade-keha kooskõlastatud tegevus, silmamõõdu arenemine jne. Töötades saab laps kogemusi, mida ta ei saa mitte kusagilt mujalt. Töötades tuleb tihti kokku puutuda teiste inimestega, teha koostööd. Tööalased suhted on hoopis midagi muud kui need, mis kujunevad koolis. Töö kujundab inimese tahtejõudu, sihikindlust ja loomingulisust. Töö kaudu toimub niisiis lapse intellektuaalne (mõtlemise), kõlbeline, füüsiline, sotsiaalne jne arendamine. Töö kaudu kujuneb ka meie tulevane ühiskonnaliige – isiksus.

Lastega mitmekülgne tegelemine esimestel elukuudel ja eluaastatel on tähtsaim tingimus laste normaalseks arenguks so vundamendi loomine tulevaseks eluks. See, mis koolieelses eas on arengupsühholoogiliselt jäänud tegemata, polegi koolis enam sajaprotsendiliselt kompenseeritav. Laps areneb edukakas vaid siis, kui vanem väärtustab lapse sünnipäraseid eeldusi õigel ajal ja kompleksselt. Lapse arendamise ja õpetamise tulemust on võimatu ette näha, sest selle aluseks on mõõdetamatu ja personaalne sünnipärane intellekt. Samas on arendamise protsess ise midagi niisugust, mida ei saa jäädvustada ega eriliselt ka kontrollida. Seepärast põhjendab osa vanemaid oma lapse edasijõudmatust koolis väheste sünnipäraste võimetega, tahtmata tunnistada oma vähest tööd lapse arendamisel. Normaalne laps areneb siis, kui temaga kodus iga päev normaalsel viisil tegeldakse, suheldakse, räägitakse. Edukas inimlaps tuleb sellisest kodust, kus temaga on pidevalt ja mitmekülgselt tegeldud.

(Kokkuvõtte koostamisel on kasutatud E. Juurikase, K. Teemägi, P.Leppikku, P.Elmre artikleid)

© 2015 Kääpa Põhikool